Kogemuslugu: kuidas teadlikult tegeleda iseenda heaoluga?

6 May

Minu Fontese heaolu nõustamisprogramm koostöös Pille Pestiga on nüüdseks läbi saanud. Follow up kohtumise tegime aprilli lõpus, mis oli tavapärasest pikema vahega kui varasemad kokkusaamised, ikka selleks, et ennast proovile panna, kas ja kuidas suudan järjepidevust hoida. Seda, kas see mul ka õnnestus, kuuleb mõne aja pärast. Hetkel vaatan tagasi teekonna algusesse, ning jagan mõtteid-tõdemusi esimeste kohtumiste pinnalt.

Kes teeb (palju), see jõuab (palju)?

Paadunud röörähklejana on see mõte ka mind väga pikalt kannustanud tegema veel, võtma veel, alustama veel jne. Üks suuremaid arengukohti, mida enda juures (juba aastaid) olen teadvustanud, on oskamatus öelda “ei”. 💡 Aga vaadates oma eelmist aastat, pean tõdema, et maadlen sellega endiselt. Mistõttu — kui üksi ei saa edasi, tuleb küsida abi; ka oskus, mis mulle alles viimasel ajal omase(ma)ks on saanud. 🙄

Kui Fontes Talent Advisory minu poole 2023. aasta lõpus pöördus ja välja pakkus, et võiksin olla nende uue tervikliku heaolupaketi esimene testsubjekt, tundsin ära, et see ongi ju see, mida ma küsisin! 🙌

Protsessi alustasime jaanuaris, esimese sammuna kaardistasime koostöös Pille Pestiga ära minu heaoluprofiili OPQ abiga. Sealt joonistusid väga selgelt välja omadused, mis toetavad, aga ka omadused, mis potentsiaalselt takistavad mul püsiva heaolutunde saavutamist. Sõnastasin enda jaoks ka kogu protsessi juhtmõtte — PÜSIV HEAOLU(TUNNE).

Olles koos Pillega analüüsinud minu OPQ tulemusi ning avades talle veidi ka oma eesmärki, miks ma antud protsessis otsustasin kaasa lüüa (rööprähklemisest sõltuvuses), seostus püsiva heaolutunde saavutamisega mul koheselt kolm mõtet:

💭 Rahulikkuse suurendamine — suuta välja lülitada mõtted kõigest, mis päeval tegemata jäi

💭 Emotsioonide märkamine — kõik tunded on lubatud!

💭 Perfektsionisti olemasolu teadvustamine

Pille soovitusel sõnastasin ka võimalikud riskid, mis eesmärkide saavutamist võivad mõjutada:

minu sissejuurdunud harjumus tegeleda mitme asjaga korraga — oli selge oht, et ma ei jää kindlaks nendele kolmele eesmärgile, vaid võtan muudkui järgmisi asju juurde, mis heaolu seisukohast justkui ka tunduvad olulised;
pika plaani muutumine lühiajaliseks — kuna see on mulle väga omane (ja mugav), siis riskikoht oli kindlasti, et keskendun pigem lihtsatele "töövõitudele" vs püsiva heaolu perspektiivi hoidmisele.
hakkan alguses entusiastlikult pihta, aga aja möödudes ja mitmete tegevuste taustal vajub teadlik heaoluga tegelemine tagaplaanile. Rõhk sõnal teadlik.

Oleks see siis nii lihtne!

Leppisime Pillega jaanuarikuise kohtumise lõpus kokku, et praktiseerin igapäevaselt 1-2 tegevust, mis seostuvad eelpool väljatoodud 3 mõttega, mh näiteks harjutan ennast mõttega, et raamatu poolelijätmine olukorras, kus see mind ei kõneta, on täiesti normaalne. Lisaks kuulus minu igapäevaste tegevuste hulka õhtune reflektsioon päevast: milliseid emotsioone endas märkasin, millist sisekõne kasutasin endaga rasketel hetkedel, kuidas tundsin ennast päeval tervikuna jne. Samuti kasutasin olukorras, kus töömõtted tahtsid enda alla matta, sisendust, et maailm ei kuku kokku, kui ma sellega just praegu ei tegele.

Veebruarikuisel kohtumisel tõdesin, et samamoodi nagu eesmärkidegagi, olin enamike praktiliste tegevuste osas järjepidev, mille peale tegin endale pika pai, sest järjepidevus ei ole minu tugevus. Järjepidevus oli võtmesõnaks ka algselt sõnastatud riskide maandamisel, sest ükski neist ei realiseerunud tolleks kohtumiseks. Suurimat uhkust ja rahulolu tundsin aga selle üle, et heaolu prioritiseerimise protsess ei olnud muutunud lühiajaliseks, vaid ma päriselt panustasingi enda heaolu püsima jäämisesse! 😍

Minu kõige raskem taipamine tuli aga sel hetkel, mil hakkasin teadlikult tähelepanu pöörama oma sisekõnele ja see, "mida ma kuulsin", tegi haiget. Sain aru, et olen omandanud suurepärasel tasemel oskuse endale kaikaid kodaratesse loopida. Siinkohal tean ma kahjuks väga hästi, et ma ei ole selles üksi. Vastukaaluks sõnastasin enda jaoks enesesõbralikud mõtted-laused, mida seejärel ühe praktilise tegevusena vastavalt vajadusele endale ka ütlesin, näiteks “Ma saan hakkama, lihtsalt praegu on raske”, “Luban endal olla just nii nagu olen”.

P.S. Kuna väga paljud meist põevad nö viielise-sündroomi, siis siit ka väike väljakutse teile: mis oleks, kui järgmine kord, mil oled iseendale seatud ootused ilmatu kõrgeks ajanud, küsid hoopis endalt, aga mis nelja-viieline teeks ja oleksid rahul ka selle tulemusega?

JÄTKUB…