Kuidas jõulutempos ellu jääda?
Detsember on saabunud. Linnad on säramas jõulukaunistustes, poed on täitunud kingitustega ning kalendrit täidavad kutsed erinevatele üritustele. Paljude jaoks on see aasta kõige maagilisem aeg, kuid teiste jaoks võib see olla hoopis stressirohke. Kas pühad on alati puhkus ja rõõm, või kätkevad need ka suurt survet ja ootusi?
Katrin* on noor naine, kes detsembri alguses Siffi psühholoogi poole pöördus. ”Iga aasta sama asi” rääkis ta. “Pean töölt koju tormama, ostma kingitusi, kokkama mitu päeva ja korraldama pere kokkusaamisi. Ma tunnen, et kõik ootavad minult täiuslikku jõuluõhtut. Aga kes minust hoolib?” Katrinile tundus, et püüd rahuldada kõiki teisi jättis ta iseenda täiesti unarusse. Ta oli kurnatud ja ärev.
Selliseid lugusid kuuleme tihti. Pühadestress ei ole haruldane – see on surve, mis tekib ootustest, mida me endale või teised meile seavad. Jõulud võiksid olla aeg rõõmu ja rahu jaoks, kuid tihti võime sattuda lõpututesse kohustustesse, unustades nautida hetke.
Kuidas aga leida tasakaal ootuste ja reaalsuse vahel ning vältida läbipõlemist?
Pühadeaegne stress algab tihti ideaalpildi loomisest – sotsiaalmeedias või reklaamides nähtud täiuslik jõulupuu, luksuslikud kingitused, naeratavad pereliikmed. Kuid reaalsus on harva selline. Lapsed tülitsevad, kingituste eelarve venib üle piiride ja pere kokkusaamised võivad tekitada konflikte. Selle asemel, et püüelda täiuslikkuse poole, tasub seada realistlikud ootused ja keskenduda sellele, mis on tegelikult oluline.
Katrini lugu võib olla tuttav paljudele. Ta tundis, et jõulud on nagu lõputu nimekirjade, ootuste ja kohustuste virvarr. Kingitused tuli valida ja osta, kodu kaunistada, toidud planeerida ning pidulik õhtusöök korraldada – ja kõik see tundus lasuvat ainult tema õlgadel. Aja jooksul kasvas Katrini stress selliseks, et see hakkas varjutama kogu jõulutunnet. Pühad, mille eesmärk oli pakkuda rõõmu ja rahu, muutusid kurnavaks. Kui ta oleks asju rahulikumalt võtnud ja endale veidi armulisemalt suhtunud, siis oleksid jõulud võinud olla sootuks teistsugused. Näiteks planeerides novembris väikese plaani ja jagades ülesanded mitme nädala peale, oleks tal olnud võimalus rahulikult kõik valmis seada, ilma et viimasel hetkel kuhjuv stress jõuluootust varjutaks.
Samuti pole kõike tarvis üksi teha. Kui Katrin julgeks perelt või sõpradelt abi paluda, saaks paljud pisemad ülesanded jagatud. Näiteks võiks keegi aidata kaunistustega, keegi teine võtta enda peale salati või magustoidu tegemise. Koos tegemine ei ole mitte ainult praktiline lahendus, vaid loob ka rohkem ühtekuuluvust ja toob ettevalmistuste käigus rõõmu.
Oluline on seada prioriteedid. Katrin tundis, et kõik peab olema ideaalne – mitmekäiguline õhtusöök, täiuslikult sätitud laud ja igale kingitusele isikupära. Kui ta keskenduks sellele, mis on tõeliselt oluline, siis leiaks ta lihtsamaid ja sama toredaid viise, et pühad tähendusrikkaks muuta. Mõnikord piisab lihtsalt koosolemisest, heast vestlusest ja väikestest rõõmudest. Ka enda vajadustele tähelepanu pööramine võiks muuta pühade aja mõnusamaks. Pühadeaeg ei tähenda ainult teistele meeldimise nimel pingutamist – oluline on leida ka hetki iseendale. Jalutuskäik looduses, kuum tee ja rahulik raamatu lugemine või isegi mõni minut hingamisharjutusi aitaks tasakaalu ja energiat taastada.
Samuti saaks Katrin keskenduda hetkes olemisele. Piparkookide küpsetamise ajal võiks ta nautida nende lõhna, kingituste pakkimisel rõõmustada värviliste paelte ilu üle ning jõulupuu ehtimise ajal märgata tulede sära. Hetkede nautimine aitaks pühade stressist distantseeruda ja päriselt ilusaid mälestusi luua. Kui Katrin võtaks aega ja loobuks täiuslikkuse tagaajamisest, siis avastaks ta, et pühad ei pea olema täiuslikud, vaid siirad. See võiks aidata tal mõista, et jõulude tõeline tähendus ei seisne ideaalides, vaid siiruses ja koosolemises.
See, mis teeb pühad eriliseks, on hetked, mil tunneme rõõmu üksteise seltskonnast ja lubame endale hetke hingata. Pühaderõõm ei seisne kallites kingitustes või ideaalses õhtusöögis. Rõõm peitub väikestes hetkedes – südamlik vestlus vana sõbraga, siiras kallistus või hetk vaikuses, kui küünlavalgus valgustab tuba. Kui õpid hindama väikeseid rõõme, muutub ka pühadeaeg palju tähendusrikkamaks.
Pühad võivad olla ilus aeg, kui õpime vähendama survet ja keskenduma sellele, mis on tõeliselt oluline. Katrin leidis lõpuks, et jõulud ei pea olema täiuslikud – piisab sellest, kui nad on temale tähenduslikud. Võib-olla ongi see suurim kingitus, mida saame iseendale teha – vabadus olla pühadel meie ise.
Soovime kõigile rahulikke pühi!
*Lugu Katrinist on kollektiivne ja sümboolne ning ei ole seotud ühegi konkreetse isikuga. Tegelane on loodud esindama ühiskonnas levinud kogemusi ja mõtteviise, mis mõjutavad paljusid inimesi, kuid tema lugu ei tohiks tõlgendada ühegi reaalse inimese või isiku elulugudena. Igasugune sarnasus tegelike isikutega on juhuslik ja ei peegelda tegelikkust.
Autor
Anastassia Murašina
Siffi psühholoog | Vaimse tervise meeskonnaliige