Kõik algab minust! Kas egoism ja eneseimetlus või vastutustunne?

22 Oct

Igaüks meist on kuulnud, et esimesena peab lennukis hapnikumaski endale pähe panema – kui ei saa ennast aidata, leiad end väga kiiresti olukorrast, kus Sa ei saa aidata ka teisi. See ei ole egoism ega hoolimatus, vaid ratsionaalne käitumine, mis aitab inimesi Su ümber. Läheme nüüd ekstreemse näite juurest igapäevasesse tööellu, kus pingelisi olukordi ja valikuid – mina või teised – jagub piisavalt.

Saavutusvajadus on oluline osa eduka juhi loomusest - Maslow vajaduste püramiid seab selle inimloomuse vajaduste kõrgeimale arenguastmele.

Ego sunnib meid pingutama avaliku heakskiidu saamiseks. Ego on ka see, mis ei lase normaalse häbitundega inimesel minna vastuollu ühiskonnas kehtivate eetika ja käitumisnormidega. Teatud määral on ego suunamas edukat juhti oma meeskonnast hoolima, sest saavutusvajadus tingib selle. Samas on üldtuntud tõde, et eneseimetlus ja enese esikohale seadmine, on meeskonnavaimu hävitaja. Nagu elus ikka, tuleb ka siin leida kuldne kesktee.

Kui olen koolitustel sissejuhatuseks küsinud, millise juhi alluvuses Sa sooviksid töötada, siis vastuste seas on alati: enesekindel, julgeb otsustada, empaatiline, karismaatiline. Loomulikult, soovitud iseloomujooni tuuakse välja teisigi, kuid need on enimlevinud. Tagasihoidlik ei ole just populaarseimate omaduste hulgas. Kui minna süvitsi ja küsida, kas sooviksid viibida pidevalt koos juhiga, kelle lemmikteema on TEMA ehk juhi saavutused, tugevused, huvid, siis isegi olukorras, kus meeskond on saanud kõik tööks ja heaoluks vajaliku, töötasu on hea ning muud materiaalsed vajadused rahuldatud, tõdetakse, et üsna pea hakkab töötaja otsima muid eneseteostamise väljakutseid. Sellistel puhkudel võib enesekindlus muutuda juhi puhul sootuks negatiivseks iseloomuomaduseks.

Noore juhina komistasin enesetõestamise perioodil ka ise selle reha otsa, paraku korduvalt. Mida kipub EGO sosistama aktiivse ja oma tööd armastava juhi kõrva? Tihti kuuluvad valikusse väljendid nagu:

“Mina tean paremini …”
“Minu plaan on parim …”
“Ainult mina oskan seda …”
“Muidugi, jõuan ka selle ülesande endale võtta …” (viimane käib tihti käsikäes mikromanageerimisega, mis, nagu egogi, võib ravimina olla kriitilisel hetkel vajalik ja ülemäärases annuses mürk meeskonnavaimule).

Mäletan, et noore narkopolitsei juhina ei soovinud ma sugugi eemalduda adrenaliinirohkest tööst – ikka oli tahtmine sekkuda mõnesse olulisesse ülekuulamisse, tormata, relv käes, kahtlustatava sõiduki poole. Paraku tekitas see ebamugavust ja pinget meeskonnas – „kas ta ei usalda meid? Kas ta peab end targemaks ja paremaks?“. Õnneks oli mul kõrval kogenumaid kolleege, kes oskasid delikaatselt minu ego õigemasse kanalisse suunata.

Usk missiooni ehk siis püstitatud ülesande teostamisse, on juhi töö kohustuslik komponent. Kui see usk puudub, ei suuda ka hea ja erialaselt pädev juht motiveerida meeskonda ülesannet täitma. Kavatsus haiseb, tavatsen juhtimiskoolitustel öelda. Eriti selgelt joonistub see välja kaitseväe- ja politseiteenistuses, kus pahatihti riskitakse ka eluga. Miks peaks ja kuidas saakski juht veenda meeskonda asuma ohtlikule teele, kui ta ise selle ülesande edusse ei usu? Inimesed on nõus panustama väga palju, kuid mida kõrgemad on panused, seda selgemalt vajavad nad arusaamist – MIKS me seda teeme? Ning kui juhtub halvim, siis ei hakka üksuse juht otsima põhjuseid, miks tema ei saanud midagi teha, vaid mis jäi ettevalmistuses tegemata ning mida saab juht teinekord teisiti teha? Konkreetset olukorda enam ei muuda, kuid vigadest õpitakse, kahjuks vahel kõrge hinnaga.

Tean, mis tunne on pakkida kirstult kokku sini-must-valget lippu ja kui raske on peast läbi lasta „mida ja kus oleksin saanud teha teisiti?“ See ei tähenda süüd, mis on õiguslik mõiste, see tähendab vigade tunnistamist, sest kui viga poleks tehtud, poleks ka sellist olukorda tekkinud. “Sõduriõnn” on oluline osa sellest tööst, kuid sõduriõnne oluline osa on vastutus oma tegude eest – mida mina saan teha, et halvimat ei juhtuks? Ma ei saa ju jätta ülesannet täitmata.

Paratamatult ei ole võimalik garanteerida kõigi ettevõtmiste edu. Ei kaitseväelase, politseiniku ohtlikus elukutses ega ka tööandjana või töövõtjana äris. Eksimine on inimlik, vead juhtuvad. Enesekindlus ja julgus riskida, kui see on saavutanud oma tegevuste suhtes kriitikameele puudumise või hulljulguse taseme, ei ole vastutustundliku ja meeskonnast hooliva juhi tunnus. Vastupidi.

Mida siis tähendab, et kõik algab minust?

See tähendab, et eelkõige peab mõtestama enda jaoks lahti erinevad juhtimistasandid. Ametlik ehk hierarhiline juhtimistasand, millel formaalset vastutust rohkem – selge, et laevakaptenil või õpetajal on oma rolli täites formaalne juhi staatus. See, et laev sattus karile või klassis puudub elementaarne kord, on vastava töötaja lahendada. Selles ei ole süüdi laevaehitaja, sest otsus selle laevaga navigeerida oli kapteni oma. Lärm, koolikius ei ole Haridus- ja Teadusministeeriumi tegemata töö, vaid see on olnud selle õpetaja valik tulla klassi ette teadmisi edasi andma.

Õpetajana ma tean, millest ma räägin. Kuid lisaks ametlikule juhtimistasandile oleme me kõik juhid – juhid oma elus. Juht on inimene, kes suhtleb teise inimesega, sest suhtluse kaudu mõjutab ta teist inimest midagi tegema. Mõjutamine ei võrdu manipuleerimisega, mõjutamine võib olla vägagi positiivne nähtus – oma eeskuju kaudu juhtida näiteks last olema hooliv loomade suhtes. Ka see on juhtimise vorm. Aga kuidas see haakub „kõik algab minust“ põhimõttega?

Lihtsalt – ma ei saa võtta vastutust selle eest, et Venemaa ründas Ukrainat. Kuid ma saan võtta vastutuse, mida mina selles olukorras teen. Kas olen valmis kriisistsenaariumiks kodusel pinnal? Kas soovin aidata Ukrainat vabatahtlikuna? Kas astun Kaitseliitu? Samasuguseid näiteid saab tuua kõigist eluvaldkondadest.

Mulle ei meeldi metsa alla veetud prügi? Jah, ma ei saa ümber kasvatada tuhandeid kaasmaalasi. Kuid ma saan osaleda „Teeme ära!“ koristuspäeval ning eelkõige levitada oma usku, et loodust ei reostata. Laps ei saa koolis kehalise kasvatuse tunnis hakkama? Lihtne oleks ju öelda, et õpetaja ei suuda tekitada huvi, tunnid on valesti üles ehitatud, kooliprogramm on vale jne. Aga kui näitaks ise lapsele eeskuju? Et liikumine on äge, et isa või ema võtavad ka jalgratta, jooksutossud või minnakse koos välitrenažööridele lõuatõmbeid harjutama? Sest ega etteheidetest õpetajale lapse treenituse tase ei parane. See algab MINUST!

Usku saab levitada eelkõige oma käitumise kaudu. Ehk siis see algabki minust. Muidugi, ego takistab seda tihti enesele tunnistamast. Miks? Sest siis ei saa enam teisele näpuga näidata. See aga paneb mind olukorda, kus juhul, kui ma ise probleemi ei lahendanud, ei ole mul kellelegi sõrmega näidata. Veelgi enam, ega sellest ei ole kasu ka. Prügi ju metsa alt ise end ära ei korja.

Kuidas see haakub egoga? Vägagi inimlik on soov tuua oma saavutusi esile. Kui heateod omandavad vormi, kus märkimisväärne osa energiast kulub sellele, et kuulutada maailmale, kui hästi olen osalenud talgutel ning rõhutada, et „keegi teine ju midagi ei tee“, siis paraku rikub selline tõrvatilk meepoti. Teod kõnelevad meie eest ise. See ei tähenda, et oma saavutusi tuleb varjata või häbeneda. See tähendab, et kavatsus (mis teatavasti haiseb) ei tohi olla see, et hea ja õige otsuse langetamine või heategevuses osalemine on kantud soovist saada egole pai: „küll ma ikka võrreldes teistega olin tubli, et üldse sellises asjas kaasa lõin või nii targa sammu tegin“.

Mind on paljuski inspireerinud Ameerika Ühendriikide presidendi John Fitzgerald Kennedy sõnad: „Ja nii, mu kallid ameeriklased, ärge küsige, mida see riik saab teha teie jaoks, küsige mida teie saate teha selle riigi heaks. Mu kallid kaasmaalased üle maailma, ärge küsige, mida Ameerika saab teha teie jaoks, vaid küsige, mida me koos saame teha inimese vabaduse nimel.“