Kogemuslugu: kuidas teadlikult tegeleda iseenda heaoluga? (2.osa)

Jätkan sealt, kus eelmine kord pooleli jäin.

Pärast veebruarikuist kohtumist proovisin võtta teadlikumalt fookusesse positiivse märkamise enda ümber, et suurendada selliste olukordade ettetulemise sagedust. Olen pigem see inimene, kes näeb hetk/olukordi, kus ja kuidas saab paremini, sest alati saab ju paremini. Aga selle taustal kipun jätma tähelepanuta kõige selle, mis juba paremini välja tuleb. Seetõttu oli antud praktiline harjutus minu jaoks ka teatavat sorti väljakutse, kuna tegemist oli mustri muutmisega. 

Samuti oli minu jaoks üks suuremaid eneseületusi harjutus, kus pidin tunnustama ennast selle eest, mis päeval hästi läks. Väga lihtne oli õhtuti päevast kokkuvõtet tehes keskenduda sellele, kui oli raske ning pidin iseendale toeks olema, et sellest olukorrast välja tulla. Hoopis keerulisem on teha endale pai selle eest, et selline toeks olemine õnnestus. Aga kuna eesmärk oli endaga leebem olla ning kasvatada enesesõbralikkust, siis tuli külvata seda, mida hiljem tahtsin lõigata.

Võtsin endale juba päris teekonna alguses eesmärgiks mitte "hullu panna", mis mulle muidu väga omane on, vaid teha väikseid samme korraga. Märtsikuise kohtumise raames sain uhkusega tõdeda, et algselt seatud eesmärgid olid jätkuvalt samaks jäänud:

  • Rahulikkuse suurendamine

  • Emotsioonide märkamine

  • Perfektsionisti olemasolu teadvustamine

Aprillis follow-up kohtumist tehes ja protsessi kokku võttes sain tõdeda, et ükski algselt sõnastatud riskidest ei realiseerunud ning suutsin hoida järjepidevust nii eesmärkide kui praktiliste tegevuste osas. Sellest olulisem tõdemus oli aga hoopiski see, et julgesin ja lubasin endal prioritiseerida isiklikku heaolu. Kogenud “people pleaserina” olen harjunud seadma teiste heaolu enda omast kõrgemale ning õppinud enda vajadusi pigem ignoreerima. See protsess oli aga algusest peale kantud soovist keskenduda endale ning võtta fookusesse ainult minuga seotud teemad.

Kuidas siis läks?

Võttes aluseks programmi alguses sõnastatud eesmärke, siis kuigi teadvustasin perfektsionisti olemasolu juba enne antud programmi, siis antud koostöö raames sain pigem kinnitust sellele, et tegelikult ei pea kõik 100% perfektne olema, et tänulik olla. Seega võib öelda, et saatsin perfektsionisti aeg-ajalt puhkusele ning lasin hoopiski nelja-viielisel toimetada.

Kui varem tegelesin ennekõike selliste emotsioonide märkamisega, mis olid minu jaoks sildistatud “negatiivseteks”, siis protsessi käigus tegin teadliku valiku teadvustada ka neid hetki, mil tunnen “positiivseid” emotsioone. Miks ma kasutan jutumärke, põhjus selles, et tegelikkuses on maailm meie ümber neutraalne, meie ise otsustame, mis värvingu me teatud emotsioonile anname, tuginedes ennekõike taustsüsteemile.

Vast minu jaoks kõige suurem väljakutse kolmest seatud eesmärgist oli rahulikkuse suurendamine. Olen pikalt elanud teadmisega, et kui ma mingi ettetuleva probleemi/olukorraga kohe ei tegele, siis kukub maailm kokku. Päris enesekeskne mõtlemine, kui praegu seda kirjutan - miks peaks kogu maailm olema minu päästa? Ja teisiti ka väga kurnav mõtlemine, sest iga säärane olukord lõi alustuseks minu ärevusfooni punasesse ning mõjutas tugevalt ka ülejäänud toimetusi. Tihtipeale oli seis ka selline, et mitte midagi “läinud katki”, kui võtsin teema ette järgmisel päeval, aga minu enda olemine oli sellest ikkagi pikalt häiritud.

Praktiliste harjutuste osas olin teadlikult tagasihoidlik ning keskendusin pigem järjepidevuse hoidmisele. Seetõttu moodustas minu heaolu tööriistakasti tänulikkuse harjutus koos õhtuse reflektsiooniga päevast; väljaspool tööaega/tööpäeva kestel mõne idee/mõtte kirjapanek, et sellega sobilikul hetkel edasi tegeleda; enesesõbralike sisenduste integreerimine igapäevaellu; ja piiride seadmine, et kaitsta enda heaolu/rahutunnet. Ka säärane “tagasihoidlikkus” ei ole mulle omane - pigem ikka “go big or go home”. Aga just säärane suhtumine viiski mind punkti, kus vajasin abi, et uuesti enda heaolu üles leida.

Olen tänulik Pillele, kes suutis meie kohtumise jooksul hoida mulle ruumi ja toetada suunavate küsimustega. Tundsin, et saan seda protsessi läbida just mulle vajalikus tempos ja mahus ilma, et viieline minus tunneks ennast survestatuna olla kogu aeg tubli ja teha kõike “õigesti”.


Artikli autor

Sirli Kivaste


Previous
Previous

TELE2 x PRAKTIKA 🚀

Next
Next

Miks mu ettevõte peab statistikaametile andmeid esitama?