Suhteline vaesus maakonniti: mida näitab statistika?

Värsked statistikaameti andmed näitavad, et suhteline vaesus ehk sissetulekute ebavõrdsus 2023. aastal Eestis vähenes. Suhtelises vaesuses elas 29 000 inimest vähem kui aasta varem.

Aastast aastasse on Eestis suhteline vaesuses olnud kõige suurem üle 65-aastaste üksi elavate inimeste seas. Kümnest üksi elavast pensioniealisest on seitse suhtelises vaesuses. Vaesusrisk on kõrgem ka üksikvanemaga leibkondades, kus suhtelises vaesuses elab pea iga kolmas leibkond.

Kuigi just eelmainitud gruppide hulgas vähenes 2023. aastal suhteline vaesus tänu pensionide ja lastetoetuste (eriti lasterikaste peretoetuse) kasvule kõige enam, on nende hulgas endiselt kõige rohkem neid, kes pidid 2023. aastal hakkama saama alla 807-eurose igakuise sissetulekuga ühe leibkonnaliikme kohta. See summa on ühtlasi ka 2023. aastal suhtelise vaesuse piiriks.

Andmed näitavad ka, et vaesusrisk kasvab töötuks jäämisel hüppeliselt. Nii oli 2023. aastal töötutest suhtelises vaesuses iga teine inimene, hõivatutest aga iga kümnes.

Kaarti vaadates läheb pilt inimeste toimetulekust kirjumaks

Leibkonna koosseisu arvestava ehk ekvivalentnetosissetuleku põhjal võib Eesti jaotada justkui nelja gruppi. Esmalt Harjumaa, kus on alati olnud Eesti keskmisest märgatavalt kõrgem sissetulek. Seal oli 2023. aastal ekvivalentnetosissetulek 1714 eurot kuus. Teise maakondade grupi moodustavad Tartumaa, Hiiumaa ja Raplamaa, kus sissetulek leibkonnaliikme kohta on mõnevõrra suurem kui Eestis keskmiselt (1572–1587 eurot). Kolmanda grupi moodustavad Järva ja Pärnumaa, kus leibkonnaliikme sissetulek on veidi üle 1400 euro. Neljanda grupi moodustavad maakonnad, kus sissetulek on madalaim – Läänemaa 1310 eurost Ida-Virumaa 1178 euroni.

Selline leibkonna koosseisu arvestav sissetulekute erinevus on loonud olukorra, kus suhtelise vaesuse määr on pealinnast vaadatuna kaugemates maakondades oluliselt suurem kui Eestis keskmiselt. Ida-Viru (35%) ja Lääne-Viru (29,2%) maakonnas on suhtelises vaesuses olevate inimeste osakaal üle kahe korra suurem kui Harju (15,5%) ja Rapla (14,1%) maakonnas. 

Suhtelises vaesuses elas keskelt läbi iga neljas Võru, Valga, Põlva ja Saaremaal elav inimene. Veidi rohkem kui iga viies inimene Jõgeva, Lääne, Pärnu, Viljandi ja Tartumaal. Harju ja Raplamaa kõrval on suhteline vaesus madal ka Hiiu ja Järvamaal, kus alla 807-eurost sissetulekut leibkonnaliikme kohta saavaid leibkondi oli alla 18%. 

Kuigi Eestis tervikuna (ja ka enamustes maakondades) suhteline vaesus vähenes, siis pealinnast vaadatuna kaugemates nurkades nagu Ida-Viru, Võru ja Saaremaal, see suurenes. Kõige enam vähenes suhteline vaesus Läänemaal (11,9 protsendipunkti) ja Viljandimaal (12,8 protsendipunkti) ning Raplamaal (9,6 protsendi punkti). 

Suhtelise vaesuse vähenemise tingis sissetulekute kasv, sealhulgas toetuste kasv

Suhtelise vaesuse vähenemise taga oli leibkonna koosseisu arvestava sissetuleku kasv. Nii tõusis keskmine ekvivalentnetosissetulek kuus näiteks Raplamaal 247 eurot, Viljandimaal 182 eurot, Jõgevamaal 172 eurot ja Läänemaal 82 eurot. Süvenenud suhtelise vaesusega maakondades kasvas ekvivalentnetosissetulek oluliselt vähem, Ida-Virus 48 eurot, Saaremaal 46 eurot ja Võrumaal ainult 31 eurot.

Pensionide ja peretoetuste kasv 2023. aastal vähendas kõigis piirkondades elavate pensionäride ning paljulapseliste perede vaesust võrdselt. Mis mõjutab erinevates piirkondades elavate leibkondade keskmisi sissetulekuid? Saame välja tuua rida põhjuseid: elanikkonna vanuseline koosseis, töötavate inimeste arv leibkondades, piirkonna palgatase ja töötuse tase jne.

Elanikkonna vanuseline koosseis ei ole üle Eesti ühtlane. Kõige suurem 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal on Ida-Virumaal (26,6%), Jõgevamaal (25,7%) ja Hiiumaal (25,5) ning ega palju väiksem ei ole ka pensioniealiste osakaal Kagu-Eestis ning Lääne- ja Järvamaal (23-25%). 

2023. aastal oli keskmine vanaduspension 700 eurot, mis on 107 eurot väiksem kui suhtelise vaesuse piir. Sellega on loodud olukord, kus suhtelises vaesuses on kõik üksi elavad pensionärid, kelle ainsaks sissetuleku allikaks on keskmine või selle lähedane vanaduspension. 

Pensioniealiste toimetulekut parandab järjest kasvav tööhõivemäär pensioniealiste hulgas. Siiski on maakondade vahel ka pensioniealiste tööhõives erinevusi. Eesti Tööjõu uurigu andmetel töötas 2023. aastal Pärnu-, Rapla- ja Harjumaal iga kolmas pensioniealine, samas kui Ida- ja Lääne-Virumaal töötas samal ajal iga viies ning Võrumaal ligikaudu iga kuues 65–74-aastane. Samuti on suhteline vaesus alati kõrgem üksi elavate tööealiste hulgas (2023. aastal 32%) ja tööealiste lastetute paaride hulgas (2023. aastal 12%). 

Üksi elavatel inimestel on suurem vaesuserisk 

Eesti sotsiaaluuringu andmete põhjal saame ka teada, millistes maakondades on suuremasse vaesuseriski kuuluvate leibkondade osatähtsus suurem, millistes väiksem. Nii olid 2023. aastal 24–29% Põlva-, Valga-, Lääne-Viru, Võru-, Ida-Viru ja Pärnumaa leibkondadest üksi elavad 65-aastased või vanemad. See aga lõi juba eeltingimuse neis piirkondades suuremaks suhteliseks vaesuseks. Samas kui Harju- ja Raplamaal oli üheliikmelisi pensioniealiste leibkondi ainult 16%. Lastega peresid oli keskmisest rohkem Rapla- (33%), Saare- (31%), Harju- (31%) ja Tartumaal (30%) ning oluliselt vähem Ida-Viru- (19%), Põlvamaal (20%).

Mida rohkem on leibkonnas töötavaid inimesi, seda paremini reeglina leibkond majanduslikult toime tuleb. Paraku on meil tööhõiveseisund maakondades erinev. Kui Harjumaal on töö olemas peaaegu kolmveerandil (73%) tööealistest inimestest, siis Ida-Virumaal on töö olemas ainult pooltel (55%). Samuti on madalam tööhõivemäär Jõgevamaal (59%) ja Kagu- Eestis (60-62%).

Kui leibkonnas on üks palka teeniv inimene siis peab tema sissetulekust jaguma kogu leibkonna ülalpidamiseks ning vaesuserisk on seetõttu ka oluliselt suurem kui kahe või enam töötava inimesega leibkondades.

Näeme, et suhtelise vaesuse määr on kõrgem nendes maakondades, kus on vähem kahe või enam töötava inimesega leibkondi, rohkem pensionäre (eriti üksikuid 65-aastaseid ja vanemaid inimesi) ning rohkem ka ühe teeniva inimesega leibkondi. Nii näiteks on Ida-Virumaal ja Põlvamaal keskmisest vähem kahe või enama töötava inimesega leibkondi ning samas on keskmisest rohkem pensionäride leibkondi. See omakorda põhjustab neis maakondades kõrgemat suhtelise vaesuse määra. 

Samas on ka Läänemaal palju pensionäride leibkondi, kuid suurem hulk kahe või enam töötava inimesega leibkondi ei lase kogu maakonna suhtelise vaesuse määral nii kõrgele tõusta kui eelnevalt nimetatud maakondades. Harju- ja Raplamaal on suhteline vaesus väike. Kuigi ühe töötava inimesega leibkondi on seal teistest maakondadest rohkem, on seal pensionäride osatähtsus leibkondade võrdluses madalaim ning kahe ja enama töötava inimesega leibkondade osatähtsus kõrgeim.

Erinevate sissetulekuallikate osatähtsus on maakonniti erinev 

Üksikvanemate puhul sõltub lisaks muudele teguritele (peretoetused, elatisraha, hüvitised) toimetulek suuresti palgatöö eest saadavast tasust. Harjumaal oli 2023. aastal brutopalgamediaan 1685 eurot, mis on ligi ühe neljandiku võrra kõrgem kui enamuses teistes maakondades. Kõige väiksema palgaga maakondades (Valga-, Ida Viru- , Saare- ja Võrumaal) oli brutopalgamediaan ligikaudu 1200 eurot ning Põlva-, Jõgeva-, Hiiu-, Lääne- ja Lääne-Virumaal oli brutopalgamediaan ligi 1250 eurot.

Eesti sotsiaaluuringu andmetest näeme, et kõik eelpool nimetatud põhjused (elanikkonna vanuseline koosseis, töötavate inimeste arv leibkondades, piirkonna palgatase, tööhõive määr) on loonud olukorra, kus erinevate sissetulekuallikate osatähtsus leibkonna sissetulekutes on maakonniti erinev. 

Madalam on suhtelise vaesuse määr maakondades, kus keskmine netosissetulek on kõrgem ning palgatööst saadav sissetulek moodustab võimalikult suure osa nagu on näha Harju-, Hiiu- ja Tartumaal. Suhtelise vaesuse piirist allapoole jääb aga rohkem inimesi neis maakondades, kus pensionid ja teised sotsiaaltoetused moodustavad suurema osa keskmisest netosissetulekutest maakonnas. See tähendab, et neis maakondades on pensionäride osakaal suurem ning üheliikmelisi või ühe inimese palgast elavaid suuri leibkondi enim. 

Hinnangud põhinevad 2024. aasta Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mille avaliku huvi peamine esindaja on sotsiaalministeerium. Uuringus osales 5515 leibkonda. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsiti 2024. aastal 2023. aasta sissetulekute kohta. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. Sotsiaaluuringut korraldatakse ühtse metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Suhtelise vaesuse määr näitab nende inimeste osatähtsust, kelle leibkonna koosseisu arvestav aasta sissetulek ehk ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.

Mida tähendab sissetulek? Sissetulek on palju laiem mõiste kui töötasu. Peale palgatulu hõlmab see ka tulu ettevõtlusest ja maa ning muu vara rendist, samuti teistelt leibkondadelt saadud regulaarseid makseid (näiteks elatis), omanditulu, tulumaksu juurde- ja tagasimakseid ning sotsiaalseid toetusi, näiteks vanaduspension, lapsetoetus ja muud. Loe lisaks statistikaameti kodulehelt.

Detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis.

15–17-aastaste hõiveseisundi piirkonna, maakonna ja vanuserühma järgi leiab andmebaasi tabelist TT4645.  Keskmise brutokuupalga, mediaani ja töötajate arvu maakonna järgi leiab andmebaasi tabelist PA107. Elanike keskmise aasta ekvivalentnetosissetuleku elukoha ja soo järgi leiab andmebaasi tabelist ST14.

Artikkel ilmus originaalis Maalehe arvamusküljel 28.11.2024.

Allikas: Statistikaamet