Läbi ajaloo on võrdse kohtlemise eest seisnud eelkõige naised
Eesti Inimõiguste Keskuse strateegilise hagelemise valdkonna juht, võrdse kohtlemise ja väljendusvabaduse ekspert Kelly Grossthal jagab oma teadmisi ka eri asutusi ja organisatsioone koolitades. Tartu Ülikooli töötajatele on ta andnud juba kuus „Võrdse kohtlemise ABC“ koolitust, kaks seisab tänavu veel ees.
Strateegiline hagelemine tähendab kohtus käimist sellisel viisil, et tulemus aitaks võimalikult paljusid inimesi – siinses kontekstis just inimõiguste alal. Kaasusi, millega Eesti Inimõiguste Keskus kohtusse läheb, valivad nad hoolega – võit peaks kaasa tooma ka mõne süsteemse vea parandamise.
„Näiteks kui Riigikogus võeti vastu kooseluseadus, aga mitte selle rakendusaktid, olid kooselulepingu sõlminud paarid olukorras, kus nad ei saanud seadusega lubatud õigusi kasutada. Kooselulepingut ei kantud näiteks rahvastikuregistrisse ja seetõttu olid selle sõlminud partnerid riigiasutuste jaoks justkui jätkuvalt vallalised. Üks paar võttis ette kohtutee ja meie esindasime neid. Kohus otsustaski, et kooseluseadusega sõlmitud liit tuleb kanda rahvastikuregistrisse, ja see tähendas, et riik tegi samasugused kanded ka kõigile teistele kooselupaaridele,“ selgitab Grossthal.
Võrdse kohtlemise põhinõuetest ja sellega seotud seadustest olete rääkinud Tartu Ülikoolis mitmel koolitusel. Ülikool on välja öelnud, et peab oma liikmete heaolu ning kaitstust ebaõiglase ja ebavõrdse kohtlemise eestoluliseks. Kas koolitusel osalenute tagasiside toetab seda väidet või räägime avalikkuses ilusamaid sõnu, kui asi tegelikult on?
Tartu Ülikoolis pole ma ainult koolitaja, vaid ka tudeng: õpin rakendusliku käitumisteaduse magistriõppes. Kui ma ülikoolis loodud võrdse kohtlemise süsteemiga tutvusin, tundsin tõesti suurt heameelt: paigas ei ole mitte ainult juhend, vaid olemas on ka tugiisikud, kes on ebavõrdse kohtlemise või kiusamise korral nii töötajatele kui ka üliõpilastele toeks.
Eesti ettevõtetel ja organisatsioonidel enamasti veel sellist süsteemi ei ole ja mitu ülikooli alles tegelevad selle loomisega. Seega väärib meie ülikool tunnustust.
Koolitustel on mind üllatanud, kui teadlikud ülikooli inimesed võrdsest kohtlemisest on: ABC – põhiteadmised – on peaaegu kõigil olemas. Klassikalise koolituse asemel oleme palju arutanud ja kogemusi jaganud.
Detailselt ma koolitustel kuuldust pigem ei räägiks, sest ka kontekstist võib aru saada, kellest-millest jutt käib. Üldiselt olen aga märganud, et probleemseid kogemusi on pigem noorematel naistöötajatel. Isegi magistri- või doktorikraadiga noored naised on pidanud vaeva nägema, et teaduskeskkonnas ei suhtutaks neisse kui kohvitegijasse või silmarõõmu.
Ette on tulnud ka ahistamist, ja ma ei pea siinkohal silmas ainult seksuaalset ahistamist – inimest võib soo tõttu ka kõrvale jätta või temaga ebaväärikalt käituda. See võib küll olla mõttekoht: ülikoolis on naised enamuses, aga nende turvatunne on ehk keskmisest nõrgem.
Kas ka teistes kõrgkoolides või asutustes on märgata sama tendentsi, et noored naised on kuidagi vähem võrdsed kui – kulunud võrdlust kasutades – keskealised mehed?
Jah, aga hoiakute mõttes ei käi see võrdlus ainult keskealiste meeste, vaid ka naiste kohta. Sisemisi stereotüüpe mingite rühmade vastu võivad kanda ka need inimesed, kes ise neisse rühmadesse kuuluvad või on kuulunud. Kui noored naised koolitustel ebavõrdsest kohtlemisest räägivad, pole neis lugudes kiusajad või tõrjujad sugugi alati mehed, väga tihti on need teised naised.
Kui õigustatud on suhtumine, et võrdne kohtlemine on pigem „naiste värk“?
Praegune Eesti võrdõigusvolinik on mees ja vähemusi esindavaid vabaühendusi ei juhi sugugi ainult naised. Ka inimõiguste keskuse juhataja on mees.
Samas on tõsi, et ühiskonnas on läbi ajaloo võrdse kohtlemise eestkõnelejad tihti olnud naised. On loomulik, et häälekamad on need, keda see teema rohkem puudutab, ja naistel on olnud kaua meie ühiskonnas vähem võimalusi karjääri teha, sealhulgas teaduses tippu jõuda. Võrdse kohtlemise valdkond on aga palju laiem: me räägime ka puuetega inimestest, noortest, eakatest, seksuaalvähemustest ning uuema teemana on fookuses soovähemused. Selle viimase grupiga seotud õigused pole tihti veel riigi tasandil teadvustatudki ja me alles tegeleme sellega, et need seadustesse lisanduks.
Kelly Grossthal (FOTO: Lauri Kulpsoo) soovitab lugeda:
Daniel Kahneman „Kiire ja aeglane mõtlemine“ (2011, eesti keeles 2023)
Richard Crisp „The social brain: How diversity made the modern mind“ (2015)
Marianne Meiorg, Kelly Grossthal „Võrdse kohtlemise käsiraamat“ (2022)
Tundub, et tänapäeva noored on üldiselt oma õigustest ja kohustustest teadlikumad kui vanad. Kui suur on põlvkondade erinevus?
Mis puudutab võrdset kohtlemist või näiteks vaimset tervist, siis kindlasti on noorema põlvkonna jaoks palju vähem tabusid. Noored on julgemad; ka on praegune sotsiaalne kontekst hoopis teine kui kas või see, kus mina ise 90-ndatel üles kasvasin.
Kuivõrd on võrdse kohtlemisega tegelemine endiselt pigem reaktsioon mingile konkreetsele juhtumile? Või on see muutumas ja varasemast rohkem tehakse ennetustööd?
Võrdne kohtlemine ei ole üksnes abstraktne idee nagu armastus või kadedus – me räägime ikkagi ka juriidilisest põhimõttest. Eestis on olemas soolise võrdõiguslikkuse seadus ja võrdse kohtlemise seadus, mis panevad näiteks tööandjatele teatud kohustusi ning annavad ohvritele aluse pöörduda võrdõigusvoliniku ja kohtu poole. Tööandjal on kohustus oma töötajaid diskrimineerimise eest kaitsta ning neid nende õigustest ja kohustustest teavitada.
Üha enam tööandjaid teeb ennetavaid samme. Eriti käib see rahvusvahelise taustaga ettevõtete kohta – kaasatust ja mitmekesisuse austamist on lääneriikides pikka aega väärtustatud. Seda lähenemisviisi toetavad majanduslikud tegurid: kui inimesi hinnatakse ja kutsutakse kaasa mõtlema, töötavad nad viljakamalt.
Inimõiguste keskus kutsus koostöös Euroopa Komisjoni, Sotsiaalministeeriumi ja Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudiga 2012. aastal ellu mitmekesisuse kokkuleppe, millega on ühinenud ligi 200 asutust. See on vabatahtlik kokkulepe, millega liitudes kinnitab ettevõte, vabaühendus või avaliku sektori organisatsioon, et austab inimeste mitmekesisust ja väärtustab võrdse kohtlemise põhimõtet nii oma töötajate, partnerite kui ka klientide seas.
Lisaks anname koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga välja kvaliteedimärgist „Austame erinevusi“ (Tartu Ülikool liitus leppega ja sai märgise 2022. aastal – toim.), mille saamiseks on vaja näidata süsteemset tööd mitmekesisuse ja kaasatuse valdkonnas. Märgise saajate seas on enamasti ikkagi need, kes tahavad midagi ära teha juba enne probleemide tekkimist.
Kui paljud suhtuvad sellesse süsteemi nii, et „oleme siiamaani ilma hakkama saanud, milleks meile seda vaja on“?
Üle kümne aasta tagasi, kui kutsusime esimesi ettevõtteid ja organisatsioone mitmekesisuse kokkuleppega liituma, öeldi küll: miks me peaks seda tegema, meil ei ole probleeme, meil ei käitu keegi kunagi teistega halvasti. Nii suhtuvaid ettevõtteid ja tööandjaid jääb alati.
On olnud suur katsumus inimestele selgeks teha, et inimõigused, võrdne kohtlemine, mitmekesisus ja kaasatus ei ole poliitika. Paraku on paljudes riikides, eriti USA-s, läinud nii, et inimõigusi nähakse tihti vasakpoolse maailmavaate osana. Ja kui kardetakse, et see on poliitiline teema, siis võib olla tööandjaid, kes ei soovi end sellega siduda.
Tahaks väga elada sellises maailmas, kus ka konservatiivsete parteide valijad saavad aru, et kõigi inimeste heaolu ja hakkamasaamine siin ühiskonnas on oluline ja tähtis.
Mida uut seoses võrdse kohtlemisega on viimastel aastatel juurde tulnud?
See on riigiti erinev. Ühelt poolt on meil Euroopa Liidu üldised direktiivid, teisalt kohalikud seadused. Eesti võrdse kohtlemise seadus on kahjuks siiani vildakas ja diskrimineeriv, see on kokku pandud miinimumstandardina kahe direktiivi põhjal ja ajakohastamata. Kõlab absurdselt, aga Eestis on võimalik näiteks puude alusel diskrimineerida inimest haridussüsteemis ja vanuse tõttu sotsiaalhoolekandes. Õnneks on meil ka muid seadusi, mis lisaks õigusi tagavad, aga võrdse kohtlemise seaduse alusel ei teki paraku paljudel vähemusrühmadel kaebeõigust, et oma õigusi kaitsta.
Näiteks Ühendkuningriigis pööratakse eraldi tähelepanu sellele, kuidas vältida diskrimineerimist elukoha alusel. Seal kipuvad tööandjad vaatama, kas tööle kandideerija aadress on n-ö haritud ja edukate inimeste või „luuserite“ piirkonnas. Hollandis pööratakse tähelepanu sellele, et suletud kogukonnad ei eelistaks avalikul tööturul ainult „omasid“. Paljudes riikides tuleb leida lahendusi, et nii maal kui ka linnas elavatel inimestel oleks võrdsed võimalused.
Üks võrdlemisi uus teema on diskrimineerimine kehakaalu tõttu: rasvunud inimese automaatselt laisaks pidamine, eeldamine, et ta ei saa oma tööga hakkama. On juba ka mõned kohtulahendid, mille kohaselt võiks rasvumist pidada pigem terviseküsimuseks või erivajaduseks, nii et selle alusel diskrimineerimine on keelatud.
Aga näiteks tehisaru areng? Märtsis alustasite inimõiguste keskuses uut projekti „Võrdsete võimaluste ja põhiõiguste kaitse tehisintellekti kureeritud valdkonnas“.
Jah, me püüame sellel teemal silma peal hoida ja ka võrdõigusvolinik käivitas hiljuti sarnase projekti. Me ei tea ju lõpuni, kust tehisaru andmed võtab – inimene, kes need andis, või ka andmed ise võivad olla kallutatud.
Maailmas on juhtumeid, kus tehisaru on CV-de valikul mingil põhjusel eelistanud teatud ülikoole, kus õpib rohkem ühte sugu või ühe nahavärviga inimesi. Tehnikaülikoolis uuriti ühes magistritöös suurandmeid kasutavat laenuplatvormi ja selgus, et mingil põhjusel määras tehisaru naistele meestest kõrgema intressi.
Tehisaru vajab inimese silmapaari ja kaasamõtlemist, et ta ei diskrimineeriks või lihtsalt ei teeks vigu. Me uurime seda teemat koos rahvusvaheliste partneritega lähemalt ja loodame projekti lõpus teha juhendi, kontrollnimekirja inimestele, kes tehisaru arendamisega teatud kontekstides tegelevad. Samuti soovime pakkuda koolitusi õigusvaldkonna praktikutele, et teadlikkust selgi teemal suurendada.
Lisaks on positiivne, et hiljuti kiitis Euroopa Parlament heaks tehisintellekti määruse. Kuna edaspidi peab tehisaru arenduses võtma arvesse Euroopa Liidu põhiõigusi ja väärtusi, kategoriseerib määrus tehisaru lahendusi riskipõhiselt. Teatud lahendused on tulevikus keelatud, teiste juures aga peab olema selge info, millega tegemist.
Mida võiksime muuta või tähele panna, et meid ümbritsevate inimestega rohkem arvestada?
Kõige lihtsam: tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle endale tehtaks. Kui palju ikka on neid inimesi, kellele meeldib, kui temaga halvasti käitutakse, talle halvasti öeldakse või teda ei võeta tööle, sest ta on liiga noor või liiga vana?
Teiseks: peatu ja mõtle selle üle, milline oled sa ise, millised on sinu käitumisviisid ja mille põhjal sa otsuseid langetad.
Kolmandaks: enese vaimset tervist ei tasu unustada. Ükskõik, kas oled juht, kolleeg, lapsevanem või sõber, oma vaimse tervise eest hoolitsedes kohtleme ka teisi inimesi paremini. Olen veendunud, ja ka teadusartiklid toetavad seda, et kui inimesed on endaga rahul, siis ei kipu nad ka teistega halvasti käituma.
Autor: Merilyn Merisalu, UT tegevtoimetaja
Allikas: Ajakiri Universitas Tartuensis