Statistikaamet Arvamusfestivalilt: Eesti vajab igat inimest!

Värske prognoos aastani 2085 ütleb, et meie rahvastik vananeb, loomulik iive on negatiivne, tööealiste osakaal langeb ja kuuekümne aasta pärast on Eesti rahvaarv langenud 1,2 miljonini.

Paides toimunud Arvamusfestivali vestluses „Milliseid inimesi Eesti vajab?“ tõstatas Statistikaamet küsimuse, millist riiki me praegu üles ehitame ja mis mõjutab seda, kes meie riigis elada tahavad. Arutelu modereeris ja küsimusi tõstatas Statistikaameti peadirektori asetäitja Liina Osila. Vestluses osalesid sotsiaalteadlane ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin, Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni VATEK tegevjuht Ott Oja, puidutööstusettevõtte Tarmeko juht Jaak Nigul ning Bolt Estonia immigratsiooni ja relokatsiooni juht Liis Valdsalu.

Mis olukorras meie rahvas on ehk mida ütleb statistika?

Statistikaamet korraldab muu riikliku statistika kõrval ka rahva- ja eluruumide loendusi, mis võimaldab luua pildi Eesti rahvastikust ja nende elamistingimustest konkreetsel ajahetkel ning seeläbi kirjeldada muutusi läbi aegade. Selle aasta alguse seisuga elas Eestis 1 374 687 inimest. 2023. aastal sündis 10 949 inimest ja suri 16 002. „Sündide arv on praegu Eestis ajalooliselt madal ja meie rahvaarv kasvab vaid tänu sisserändele,“ sõnas Liina Osila ja lisas, et pooled sisserännanutest tulid mullu Ukrainast. 

Oodatav eluiga sünnimomendil on küll läbi aegade kõrgeim ehk 79 aastat, ent tervena elatud aastate arv väheneb. 2023. aasta andmete põhjal elame tervena vaid 58 aastat. Tööealiseid inimesi on meil 61%, vanemaealisi ehk alates 65aastaseid 20% ning alaealised moodustavad elanikkonnast 19%. Tööealiste inimeste hulk on langustrendis. 

Rahvastiku vananemine viib omakorda selleni, et suureneb koormus sotsiaal- ja tervishoiusüsteemile, tööandjatele ning töötajatele, kelle maksudest me riiklikke teenuseid rahastame. 

Tähtis on sobiv elukeskkond ja hariduspoliitika

Sotsiaalteadlane Marju Lauristin rõhutas, et sedavõrd väikses riigis, nagu Eesti, on iga inimene väärtuslik ja vajalik. Meie väljakutse on, kuidas inimesi hoida, et nad saaksid siin oma potentsiaali rakendada, olles seejuures targad, rõõmsad ja empaatilised. „Peaksime küsima, millist keskkonda Eesti inimene vajab, et ta saaks olla selline, mida me talt ootame,“ osutas Lauristin inimesekeskse lähenemise olulisusele. Lisaks toonitas sotsiaalteadlane igaühe võimalust tunda end targana ning vastavalt oma võimetele ühiskonnale võimalikult parimat väärtust luua. 

Ettevõtja Jaak Nigul lisas murekohana riigieelarvelised probleemid ja tõi ühe juurpõhjusena välja puudujäägid Eesti hariduspoliitikas. „Meil on vaja rohkem inimesi, kes loovad erasektoris lisandväärtust,“ sõnas ettevõtja, toonitades, et me ei tule muidu riigina rahaliselt välja. Niguli sõnul vajame enam inimesi ebapopulaarsematesse valdkondadesse, nagu näiteks tööstus. 

Lisaks toetavale ja jätkusuutlikule hariduspoliitikale peame kahaneva iibe tõttu olema avatud ka välistööjõule. „Et lisandväärtust luua, peab mingi protsent immigratsiooni jääma,” sõnas Liis Valdsalu ja rõhutas, et väga paljudes ametikohtades on vaja rahvusvahelist mõõdet, kogemust ja mitmekesisust, mida me ise Eestis üksi luua ei suuda. Ühtlasi lisas Valdsalu ohukohana monokultuursete tiimide tekkimise, sest uuringud näitavad ja ettevõtjate kogemused kinnitavad tugevaimaks just mitmekesised, rahvusvahelised tiimid.

Tugev stardipunkt peaks algama juba põhiharidusest alates

Tänapäeva kiirelt muutuvas ühiskonnas on hariduse omandamine, pidev eneseareng ja täiendõpe tööturu konkurentsis püsimisel määrava tähtsusega. Inimene aga teatavasti õpib kogu elu ja teadmiste vundament luuakse just nooremas eas. Panelistid olid üksmeelel, et ülikooli ja karjääriredeli astmete kõrval peaksime vaatama ka põhihariduse poole ning küsima, kas meil on seal kõik korras. „Põhiharidus peaks looma aluse, kuhu inimene suundub ja kelleks ta saab,“ rõhutas Lauristin ja nentis, et tänases süsteemis ei anna haridus piisavat valmisolekut ja oskuseid tööeluks.

Üldhariduse siht võiks olla see, et inimene soovib aina edasi õppida, areneda ja kohaneda. See on eelduseks ka tugeva vaimse tervise tagamiseks ning elu õnneliku ja rahulolevana nautimiseks. „Hea vaimse tervise tagab kohanemisvõimelisus ja võimalus enda võimeid realiseerida,“ ütles Ott Oja ning lisas, et iga inimene peaks leidma viisi, kuidas leida läbi järjepideva õppimise enda tõeline potentsiaal ja võimete piir.

Kas me saame hakkama?

Arutelus selgus üksmeelselt, et väikeses Eestis on igaüks meist oluline, väärtuslik ning vajalik. Küsimus, kas ja kuidas peaksime muutma oma haridus- või tööelupoliitikat, peab põhinema uuringutel ja teaduspõhistel järeldustel. Muutused ei saa aga jääda ainuüksi valitsuse vastutada, vaid me peame ka ühiskonnana olema kriitilised, valmis muutusteks ja kohanemisteks. Kui vanad tõekspidamised meid edasi ei vii, tuleb leida uus tee. 

Häid inimesi on Eestis palju. Me oleme tolerantsed, edasipüüdlikud, uudishimulikud ja avatud. Küll aga vajame me ka tarka välistööjõudu, et olla jätkusuutlikud ja konkurentsivõimelised. Peame looma keskkonna, kus igaüks leiaks tema potentsiaalile vastava väljundi ja kus ta oma tegevusest tunneks ka rõõmu ning rahulolu. Õnnelik inimene on tugeva riigi alustala. 

Panelistid võtsid arutelu kokku sõnadega, et kasvupinnas meie riigi ja inimeste õitsemiseks on loodud. Milline saab olema tulevik, on meie ühise pingutuse tulemus. See peab tulema koostöös riigi, ettevõtjate ja inimestega.

Arutelu saab järele vaadata Facebookis

Foto: Statistikaamet

Allikas: Statistikaamet