Müüdid töökeskkonna riskianalüüsi kohta: Kummutame valearusaamad

Ettevõte laiendas oma tegevust ja seetõttu tuli rajada ka laoruum. Kaks tundi pärast uue laoruumi avamist kukkus 80kg kaaluv kauba-alus töötajale jala peale, mille tulemuseks oli mitme varba- ja pöialuu murd.

Sellised tööõnnetused on aga ennetatavad, kui kaardistada töökeskkonna ohutegurid. Antud juhul lisandus senisele kontoritööle uus oht – töötajad hakkasid raskeid aluseid teisaldama ning esimene õnnetus juhtus juba paari tunniga. Raske trauma ennetamiseks oleks piisanud uuest täiendavast töökeskkonna riskianalüüsist – on loogiline, et rasked asjad võivad varba peale kukkuda (uus oht töökeskkonnas!), kuid laoruumi rajamisel ja kasutama hakkamisel unustati uute ohtude hindamine lihtsalt ära.

Tuletame meelde, et riskianalüüsi koostamine ei ole uus kohustus, see on kohustuslik alates 1999. aasta juulist kõigile ettevõtetele, kelle on vähemalt üks töölepinguline töötaja.

Sõna „riskianalüüs“ on endaga kaasa toonud palju valearusaamu. Vaatame üle kõige levinumad müüdid riskianalüüsi kohta ja kummutame need.

Müüt 1: „Kui olen iseenda tööandja, pean tegema iseenda kohta riskianalüüsi ja panema seinale esmaabiandja kontakti – iseenda.”

Ühe töötajaga ettevõtted ei ole Tööinspektsiooni jaoks prioriteet. Siiski soovitame ka sellisel mikroettevõttel esitada riskianalüüs Tööinspektsiooni iseteeninduses. Eriti tähtis on see valdkondades, kus on suurem õnnetuste ja vigastuste oht – tervise hoidmine on oluline ja paraku tööõnnetus ei vali töötajat – õnnetused juhtuvad ka siis, kui oled ainus töötaja.

Rõhutame, et riskianalüüsi ei tehta Tööinspektsiooni jaoks. Riskianalüüs aitab mõista töökeskkonna ohukohti ja suunab mõtlema ohtude vältimisele, vigastuste vähendamisele.

Müüt 2: „Tööinspektsioon nõuab iga pisivigastuse raporteerimist.”

Oluline on vahet teha, millal tuleb esitada Tööinspektsioonile tööõnnetuse raport ja millal mitte, sest kõiki töökohal juhtunud õnnetusi peab tööandja uurima.

Tööandja peab tööõnnetusest raporti esitama ainult siis, kui selle tagajärjeks on ajutine töövõimetus või surm.

Tööinspektsioon ei oota tööõnnetuse uurimise tulemusi  igast väiksemast vigastusest, näiteks paberiga näppu lõikamisest.

Küll aga tasub iga juhtumi asjaolud siiski üle vaadata ja  ka väiksemate vigastuste puhul esitada endale praktilised küsimused – mis juhtus, miks juhtus ja mida teha, et tulevikus rohkem ei juhtuks.

Müüt 3: „Tööinspektsioonil pole midagi muud teha kui kontoritöötajaid kiusata.”

Kontoritöö tõepoolest ei ole suure õnnetuste ohuga valdkond. Küll aga võib kontoritööl olla pikemaajaline mõju töötaja tervisele. Ohuteguriteks on näiteks puhkepausideta töö, töökoha kehv kujundus, liigekestev töö kuvariga, halb valgustus ja palju muud pisiasju, mis pikema aja jooksul võivad põhjustada näiteks randmekanali sündroomi, selja- ja kaelavalusid.

Müüt 4: „Riskianalüüs ei takista paberiga näppu lõikamist, seega pole see vajalik.”

Tööõnnetuste täielik ärahoidmine võib olla võimatu, kuid riskianalüüsi alusel on võimalik edendada nii ohutust kui töötajate teadlikkust ning valida õigeid abinõusid riskide maandamiseks. Riskianalüüsi alusel kasutusele võetud meetmed võivad olla määrajaks, kas tööl juhtunud õnnetuse tagajärjeks on surm või ainult ehmatus.

Müüt 5: „Riskianalüüs koosneb miljonist dokumendist ja selle täitmine võtab tunde aega.”

Kõik sõltub sellest, milline riskianalüüsi läbiviimise meetod valida. Tööinspektsiooni iseteeninduses olev riskianalüüsi moodul on lihtne, peamiselt jah/ei küsimustest koosnev veebivorm, mille täitmise aeg sõltub peamiselt, kui palju ohutegureid antud valdkonnas esineb. Keerulisemate valdkondade puhul, näiteks tootmisettevõttes, kus on palju tegevusi ja ohutegureid mitukümmend, on võimalik riskianalüüs koostada ka erinevate valdkondade kaupa (näiteks sorteerimine, toote koostamine, pakkimine jne).

Iseteeninduse riskianalüüsi mooduli kasutamine ei ole kohustuslik ja võimalik on üles laadida hoopis eraldi koostatud riskianalüüs.

Müüt 6: „Kodukontoris on vajalik evakueerimisplaan.”

Kodukontor ja tavapärane kontori töökeskkond on siiski erinevad ja ka nõuete rakendamine neis on erinev. Kindlasti ei ole vaja koju üles riputada evakueerimisplaani ega ka häirekeskuse telefoni numbrit. Siiski peaks üle vaatama ka kodukontoris töötamise ohud – tihti tehakse kodukontoris tööd sülearvutiga ja istutakse diivanil. Kui liiga kauaks jääda aga ühte asendisse on lihas- ja liigesvalud kerged tekkima. Pikaajalise kaugtöö tegijat võib hakata kimbutama üksildus- ja eraldustunne ja see võib mõjuda töötaja vaimsele tervisele.

Allikas: Tööelu