Combat Ready juhtimistreeningu FTX kogemuslugu
Läbisin hiljuti Tallinna Tehnikaülikoolis töötajatele suunatud juhtide järelkasvuprogrammi. Poole aasta jooksul osalesin mitmetel teoreetilistel ja praktilistel koolituspäevadel — erinevate situatsioonide läbimängimine, üles filmimine, analüüs jne. See oli väga kasulik programm motiveeritud tiimi ehitamiseks, hoidmiseks ja arendamiseks. Coaching-stiilis juhtimine on justkui ootuspärane tänastele juhtidele. Küll aga peab meeles pidama, et kogu selle motiveerimise, jutuajamiste, tiimiürituste jne juures on vaja teha otsuseid. Ja vahel ka kiireid ning mitte väga populaarseid otsuseid.
Just õigeaegsete ning keeruliste otsuste tegemises aitas mind edasi üks teine ja olemuselt hoopis vastupidine juhtimiskoolitus. Nimelt läbisin suve lõpus ettevõtte Combat Ready praktilise juhtimistreeningu FTX (Field Training Exercise). See oli sõna otseses mõttes päev lahinguväljal.
Sõitsin 12. augusti hommikul kodust Humala harjutusväljakule. Väga selget ettekujutust, milliseks päev FTX juhtimiskoolitusel kujuneb, mul ei olnud. Olin valmis aktiivseks päevaks, kuid seda, mis mind tegelikult ees ootab, ei oleks osanud mitte mingil viisil ette kujutada. Eriti inimesena, kellel sõja- ja kaitseväe taust on täiesti nullilähedane.
Päev algas umbes ühetunnise juhtimisteooria käsitlusega ja kuidas neid põhimõtteid reaalsetes kõrge stressi olukordades kasutada. Materjalid põhinevad Ameerika endiste eriüksuslaste Jocko Willink ja Leif Babini koolitustel ja raamatutel (ehk tegelikult nende aastakümnete pikkusel töökogemusel). Teooriale järgnes lühike laserrelvade kasutamise ja maastikul liikumise õpetus. Peale seda jagati kätte esimene ülesanne (ehk missioon) ja määrati juhid.
Külm dušš, kõrge stress, segadus ja teadmatus
Sain kohe esimesena olla rühmajuht. Rühma kuulus 14 liiget, mis oli jagatud kaheks jaoks. Mõlemale jaole määrati ka ülemad ehk moodustus kolmeliikmeline juhtgrupp. Meie ülesanne oli enda „politseijaoskonnast“ päästa haavatud politseinik ning luua jaoskonnast (üks suur angaar) ülejäänud päevaks staap. Jaoskonna ümber oli aga vaenlase aktiivne tegevus.
Klassiruumis arutasime rühmaliikmetega läbi võimalikud plaanid, kuidas missiooni lahendada ning 15 minutit hiljem olime juba teel lahinguväljale. Seal oli tõeline segadus. Üks asi on see, mis plaan sai enne paika pandud, kuid kui kohale jõuad, lööb reaalne olukord (nt maastiku iseärasused ja vastase asukoht) esialgse plaani täiesti sassi. Mida siis teha? Kuidas juhina käitud? Kellele käske jagada? Jooksed ise ees ja loodad, et teised järgi tulevad? Julged kiiresti otsuseid vastu võtta ning tegutsema hakata? Aga mis siis saab, kui teed valed otsused? Kas on kedagi, kellelt nõu küsida? Kaua meil tegelikult aega on? Kuidas kommunikatsioon võiks toimida? Äkki teised teavad ikkagi paremini kui mina?
Need ja kümmekond muud küsimust jõudsid mu peast selle 20-30 minuti jooksul läbi käia.
Tõdemus: iga missioon/ettevõtmine vajab täpset plaani, kommunikatsiooni ja kokkuleppeid tiimis enne sündmuse toimumist. Lisaks olemasolevale plaanile mõelda (kui aeg lubab) kõikvõimalikele “mis siis, kui…” (what if’s..?). Seda selleks, et kui kasvõi igapäevastel tegevustel tuleb vahele ootamatusi (tööalaselt või perekonnas nt), siis on olemas kindel kava, mille järgi toimida. Plaani olemasolul on kergem teha jooksvalt lihtsaid muudatusi. Ilma plaanita on vaid reaktiivne tegutsemine ning sellest lähtuvalt rohkelt segadust.
Kindlasti aitab olukorda päästa, kui tiimiliikmete vahel on omavaheline mõistmine ning kõigil tugev omandi- ja vastutustunne teostatava ülesande osas. Kui see aga puudub, siis on tõesti väga keeruline olukorda positiivselt lahendada. Samas sõltub olukord suuresti ikkagi minu kui juhi oskusest juhtida ning teadmisest, et mitte kedagi ei saa (ja pole isegi mõtet) süüdistada, vaid, et tuleb võtta vastutus ning olukord ära lahendada.
Nüüd sai mulle selgeks, miks on kõikvõimalike situatsioonide läbimängimine nii oluline. Ja kui olukord ikkagi muutub, siis tuleb sellega kohaneda ning kohe edasi tegutseda. Probleemid ei lahene iseenesest.
Praktiline ja lahinguväljal üles ehitud juhtimiskoolitus sobib hästi iga taseme juhtidele ja miks mitte ka spetsialistidele. Läbiv põhimõte on, et igaüks on juht ning et kõigi meeskonnaliikmete oskusest vajadusel juhtimine üle võtta sõltub lõpuks tegevuse edukus. Combat Ready juhtimiskoolitus sobib nii ettevõttesisese treeninguna, mida saaks vaadata ka kui arendavat meeskonnaüritust või siis indiviidile, nagu mina käisin. Väga põnev ja silmiavav oli ka teiste ettevõtete osalevatelt juhtidelt õppida.
Mida võtsin sellest päevast kaasa ja kuidas olen seda kõike rakendanud?
Eelpool toodud näide oli kõigest esimene stsenaarium, mis meile lahendada anti. Päeva jooksul tegime läbi viis erinevat missiooni. Mõni neist oli selline, kus meil rühmana oli vaja võita ja järgmine võis jällegi olla selline, kus me kõik “saimegi surma“. Õppetunniks võtsin kaasa selle, et tuleb õigel hetkel end olukorrast taandada ning, et vahel on täiesti OK (ja isegi vajalik) hoopis loobuda. Oluline on edasi õppida ning järgmisel korral situatsioon paremini lahendada. Seda just selle küsimuse arvelt, kumb on tähtsam — kas meie missioon või väärtuste järgi tegutsemine ning suhete hoidmine?
Enne iga ülesannet määrati uued juhid ning iga osaleja sai tunda juhi rolli pinget ja vastutust. Õpiti ka teisi järgima, sest oluline on ka õigel hetkel lasta teistel juhtida. Kõige kasulikumad olid kindlasti vahetud tagasisided. Pärast iga missiooni lõppu arutasime grupiga detailselt juhtunu läbi just juhtimise vaatenurgast. Mis väljakutsed ning otsused juhtidel olid ning kuidas need lahenesid? Selle käigus toodi samade põhimõtete baasil ka hulganisti tsiviiltöö ning eraelulisi näiteid, mis aitasid õppekohti veelgi paremini kinnistada.
Siin aga mõned mõtted, millele olen koolituspäeva möödumisest aina rohkem tähelepanu pööranud:
1. Hajuta juhtimist — loo väiksemad tiimid, kus kõikidel liikmetel on piisav motiveeritus (ownership) lõppeesmärgi suunas. Suuri strateegilisi gigantseid koosolekuid, mis lähevad peensusteni välja, ei ole vaja pidada. Pigem peab juht inspireerima kõiki tahtma oma ülesandeid täita ning leidma selle jaoks õiged inimesed. Väiksematele tiimidele tuleb kindlad eesmärgid kätte anda, mis aitavad omakorda suurt eesmärki saavutada.
Kogesin lahinguväljal juhi rollis hästi seda, et mina ei oleks pidanud tegelikult iga tiimi liikmeni jõudma. Minu kontaktideks olid jaoülemad ning nemad koordineerisid tööjaotust oma jao sees.
2. Astu samm tagasi, hinda olukorda — me kõik võime olla väga head spetsialistid ning oma töölõigu ideaalselt ära teha. Ja nii iga päev. Aga lõppeesmärk? Miks me seda teeme, mida teeme? Mille poole me tegelikult liikuma peame? Kas ja mil määral minu igapäeva tegevused aitavad kaasa osakonna/organisatsiooni suurema eesmärgi saavutamisele?
Lahinguväljal oli näha, et kui missioon venis natuke pikaks, siis tekkis kõigis meis segadus — mis nüüd edasi saab? Vajusime tiimidena vahest ka liiga laiali. Siinkohal on jälle oluline juhil korraks paus teha. Plaan eemalt üle vaadata. Pidada vajadusel jaoülematega plaani ning sealt edasi liikuda.
3. Tagasilugemine — ole kindel, et iga juht ja tiimiliige saab seatud ülesandest ja planeeritavast tegevusest ühtselt aru. Olen nüüd ise nii mitmegi tööülesande saamisel enda arusaama tagasi peegeldanud. Samuti palunud ka ülesande delegeerimisel kolleegi(de)le kohtumise kokkuvõtteks peegeldada just räägitut ja seda, milles me kokku leppisime. Oluline on selguse loomine.
Ülesande täitmisel kui olin juhirollis, mõistsin mitmel korral, et klassiruumis arutatu osas oli minul üks arusaam ning tiimiliikmetel teine. Tagasilugemist ning plaani üle kordamist ei teinud ma tol hetkel üldse.
4. Kata ja liigu — üksi on tore minna, kuid tiimiga koos jõuad kaugemale. Püüa oma tegemistes leida endale kaasamõtleja, kes saaks sind vajadusel asendada (katta). Ja võib-olla liigud samal ajal sina juba edasi, et järgmisel hetkel oma kaaslast katta, et ka tema saaks edasi liikuda.
Minu kõige suuremaks takistuseks, et veel rohkem päevast kasu saada, oli see, et ma liialt kahtlesin endas ja otsustamises. Miski kuskil ikkagi hoidis vahepeal tagasi. Ikka ja jälle mõtled „Las nemad toimetavad. Nad ju teavad paremini kui mina“. Sest olukorrad olid mulle ju võõrad. Tegelikult tuleb aga tegutseda, vaadelda, muuta vajadusel suunda ja edasi tegutseda, mitte ootele jääda.
Seda enesekindlust olen viimasel kahel kuul kindlasti rohkem endasse süstinud, et mis iganes viivitatud tegutsemine on halvem kui lihtsalt peale hakkamine. Iga samm ei pea olema täiuslik, kuid edasi peab liikuma ja otsuseid peab langetama.
FTX juhtimiskoolitus ning Jocko Willinku ja Leif Babini raamat “Ülim vastutus” („Extreme ownership“) ei ole materjal, mille loed ühe korra läbi või teed koolituse läbi ja ütled „Tehtud. Selge!“. See on pidev harjutamine, samm sammult õpitu käiku laskmine. Olen juba põnevil, millal uuesti FTX-le minna saan!
Kellel tekkis mõtteid või huvi rohkem infot saada, siis vaata koolitusi Combat Ready veebist või kirjuta mulle LinkedInis.
Artikli autor