Kõrge vanuseni töötamisest saab Eestis uus normaalsus

Demograafide ja majandusteadlaste sõnul on 80-aastane majandusekspert Heido Vitsur, 77-aastane kaugsõiduautojuht Jüri Nigol ja 74-aastane ämmaemand Ülle Višnevski kõige paremas mõttes moodsa aja pensionärid ning kõrge eani töötamisest saabki Eestis uus normaalsus. Kriitikute arvates tuleks ühiskonnas selgeks vaielda, milliseid töid me eakatele usaldame ja milliseid mitte. Vitsuri sõnul peaks seenioreid senisest rohkem ühiskonna asjadesse kaasama.

Eestlased lähevad pensionile aina hiljem ja ekspertide sõnul ongi surmani töötamine meie tulevik. Nii leidub üha rohkem kuldses eas eestlasi, kelle karjäär jätkub põhjusel või teisel veel mitukümmend aastat pärast pensioniikka jõudmist.

Heaks näiteks on 80. sünnipäeva tähistav endine majandusminister, riigikogu liige ja analüütik, aga ka neljakordne vanaisa ja kahekordne vanavanaisa Heido Vitsur, 77-aastane Raplas elav kaugsõiduautojuht, kolme lapse isa ja viiekordne vanaisa Jüri Nigol ja 74-aastane Sakus elav ämmaemand, kahe lapse ema ja kolme vanaema Ülle Višnevski.

Kuigi nad kõik võiksid ammu pensionil olla, käivad nad tööl edasi, esindades aina kasvavat tulevikutrendi, kus inimesed töötavadki kõrge vanuseni.

Vanus töötegemist ei sega

Vitsur on vanust arvestades nii vaimselt kui ka füüsiliselt aukartust äratavalt heas vormis ja jätkuvalt toimekas ka karjääris. Hinnatud majandusekspert on töötanud nii riigikogu liikme, majandusministri kui ka president Kersti Kaljulaidi nõunikuna, viimased paar aastat tegutseb LHV grupis analüütikuna, kirjutades prognoose ja ülevaateid, millest lähtuvad tuhanded ning jagab intervjuusid rohkem kui mõni minister.

"Mind küll mu vanus ei sega. Ma arvan, et ma kirjutan praegu rohkem kui viis aastat tagasi ja kindlasti rohkem kui 15 aastat tagasi," ütles Vitsur.

"Mina olen oma tööd teinud 50 aastat," ütles ämmaemand Ülle Višnevski.

Kaugsõiduautojuht Jüri Nigol on autot juhtinud 60 aastat. Ta sai autojuhiload 1964. aastal ning on oma karjääri jooksul Venemaa ja suurema osa Euroopast risti-põiki läbi sõitnud, põhjustamata selle aja jooksul ühtegi tõsisemat avariid.

Pälvis presidendilt teenetemärgi

"Lapselapsed on vist kõige tundlikumad selles suhtes ja on öelnud mulle, kui tuleb jälle pime ja libe aeg, et kas ma ei tahaks ära lõpetada," ütles Nigol.

Ämmaemand Ülle Višnevski asus Tallinna keskhaiglas tööle 1974. aastal ning on poole sajandi vältel ilmale aidanud tuhandeid lapsi. Tänavu pälvis ta oma pikaaegse töö eest presidendilt teenetemärgi.

Erakordseid näiteid inimestest, kes 70-ndates, 80-ndates või suisa 90-ndates eluaastates on kujundlikult kella seisma pannud, võib tuua pea kõigilt elualadelt: 76-aastane erukindral ja poliitik Ants Laaneots, 83-aastane sotsiaalteadlane Marju Lauristin, 95-aastane astrofüüsik Jaan Einasto, 85-aastane Ugala teatri näitleja Peeter Jürgens, 80-aastane tekstiilikunstnik Anu Raud ning tänavu aasta ettevõtjaks kuulutatud Otepää lihatööstuse Edgar looja ja pikaaegne juht Maie Niit, kes pälvis karjääri säravaima tiitli 85-aastaselt.

Pensionärid töötavad selleks, et hästi elada

"Üheks mõjutavaks teguriks on kindlasti majanduslik toimetulek," ütles rahvastikuteadlane Mare Ainsaar.

"Pensionärid töötavad selleks, et enam-vähem toime tulla, mitte elada vaesuse piiril," selgitas Vitsur. "Me tahame vähemalt sama hästi elada kui soomlased ja sellepärast on vaja tööd teha. On ju vana ütlus, et ühed töötavad sellepärast, et elada ja teised elavad sellepärast, et töötada. Meie elame selleks, et töötada."

Kui Jüri Nigolil koitis kümmekond aastat tagasi pensioniiga, oli ta äsja koduremondiks laenu võtnud ja otsustas kindluse mõttes edasi töötada. Ülle Višnevski sõnul elaks ta ka üksnes pensionist ära, ent haiglast lisanduv palk lubab mõnusamat elu. Mõlemad rõhutavad, et peamine põhjus tööl käimiseks pole mitte raha, vaid ikkagi töö ise.

Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika vanemteadur Mare Ainsaar ja majandusekspert Vitsur on vanemaealiste tööhõivet põhjalikult uurinud ja avaldanud hulga artikleid. Mõlemad näevad Eestis selget trendi, et eestlased lükkavad pensionile jäämist edasi ja kujundlikult rügavad, kuni jaks otsa lõppeb. Selle taga nähakse mitut sotsiaalmajanduslikku faktorit: kasvav keskmine vanus, kauem tervena elatud aastad, pensionisüsteem versus elukallidus ning lõpuks ka eneseteostus.

Eesti eakad on tööhõive poolest Euroopa kõige hõivatumad

Üllataval kombel joonistub statistikast välja, et eestlased on vanemaealiste tööhõive poolest mitte lihtsalt Euroopa tipus, vaid meie eakad ongi sõna otseses mõttes kõige hõivatumad. Kui 2021. aastal oli euroliidus tööga rakkes viis protsenti üle 70-aastaseid, siis Eestis oli vastav näitaja 14.

Üle 75-aastaste seas oli euroliidu näitaja 1,4 protsenti, Eestis aga suisa kaks korda rohkem. 2023. aastaks on Eesti näitaja veelgi kasvanud, küündides juba pea viie protsendini. Kokku oli Eestis mullu üle 70-aastaseid töötajaid 47 300 ehk pisut rohkem kui Pärnu linnas elanikke.

"Meid sündis 1991. aastal kuskil 21 000 – 22 000, möödunud aastal oli sündide arv napilt alla 11 000, mis on juba poole vähem ja seda ainult 35 aastaga ning suund läheb aina katastroofi suunas. Ükski valitsus pole midagi ette võtnud. Tehti küll emapalk, aga lapsed kasvavad tänapäeval mitte kaks aastat, vaid paraku 22 aastat," ütles Vitsur.

Seeniore tuleks ühiskonna asjadesse senisest rohkem kaasata

"Siin on kõik nii tore. Töö, töökaaslased, see ongi see, mis tööl hoiab," ütles Višnevski.

"On jäänud niimoodi, et väga paljud minuealised kolleegid ka töötavad veel," sõnas Nigol. "Vaatame, kes kangem mees on."

Vitsur, kes on kujundlikult üle aja töötanud juba 20 aastat, leidis, et Eestis tuleks seenioreid rohkem ühiskonna asjadesse kaasata. Kui vaadata riike, mis on meist eespool, kasvõi Jaapanit, kus sündimus on erakordselt madal ja keskmine eluiga väga kõrge, siis eeldusel, et ei toimu totaalset massimigratsiooni või enamiku elualade robotiseerimist ei olegi muud võimalust kui eakate suurem integreerimine tööturule.

Eakatele on see positiivne sõnum, et neid on väga vaja

Kriitikute arvates tulekski ühiskonnas selgeks vaielda, milliseid töid me eakatele usaldame ja milliseid mitte. Kui teadlane või õpetaja suudab veel kõrge vanuseni oma kogemusi noorematele edasi anda, siis on palju ameteid, kus kiirest reaktsioonist, mälust ja käteosavusest sõltub teinekord kellegi tervis või elu, olgu tegemist siis 80-aastase lapsi sõidutava bussijuhiga või 85-aastase kirurgiga.

"Mina ikka vist vaataksin inimese tausta, kellega mul kokku tuleb puutuda ja kui tegu on ikkagi väga professionaalse inimesega, siis mina isiklikult arvan, et vanus ei loe. Mina ei kardaks," ütles rahvastikuteadlane Mare Ainsaar.

Demograafide ja majandusteadlaste sõnul on Jüri Nigol, Ülle Višnevski ja Heido Vitsur kõige paremas mõttes moodsa aja pensionärid ning kõrge eani töötamisest saab uus normaalsus.

"Selles mõttes on see kõigile eakatele positiivne sõnum, et teid on vaja. Ka need, kes praegu on alles keskealised või noored. Ühiskonna poole pealt on lihtsalt vaja mõelda, kuidas seda kõige edukamalt korraldada," ütles rahvastikuteadlane Ainsaar.

"Ma mõtlen, et ma nii kaua töötan, kui ma hommikul ikka veel püsti jõuan tõusta ja selja sirgu ajada," lausus Višnevski.

"Mina lihtsalt panin kella seisma ja las ta läheb, kuidas ta läheb," ütles Vitsur.

Toimetaja: Annika Remmel

Allikas: "Pealtnägija"